Meie põhjanaabrite poolt loodud SRA-laskesport, soomekeelsena “sovellettu reserviläisammunta”, tähendab tõlkes reservväelastele kohandatud laskesporti. Võisteldakse karabiini (tavaliselt poolautomaat), pumppüssi ja püstoli, harva ka täpsuspüssi laskmises. Praktikaline laskmine on terves maailmas, sealhulgas ka Eestis juba väga levinud laskespordiala. Kõige laialdasemalt teatakse IPSC-laskmist (International Practical Shooting Confederation). SRA-laskmine on spetsiaalselt suunatud armeerelvade kasutamisele, ehk siis kasutatakse peamiselt samu kaliibreid ning puuduvad spetsiaalsed klassid, mis kitsendaksid näiteks relva salvede mahtu või relvaraua pikkust. SRA-s on kasutusel vaid kaks relvaklassi – vaba- ja standardklass. Relvaklass määratakse võistleja poolt konkreetsel võistlusel kasutatava karabiini järgi, ehk siis standardklassi puhul on keelatud täiendavad sihtimisseadmed ja kompensaatorid. Vabaklassis on karabiini/automaati lubatud täiendada kõikvõimalike sihtimist ja laskmist tõhustavate lisaseadmetega – optilised, ja punatäppsihikud, kompensaatorid jne. Erinevalt IPSC-laskmisest, ei ole SRA puhul lubatud täiendavaid sihtimisseadmeid püstolile. Kui küsida, et miks see nii on, siis leiabki vastuse ala olemusest – ehk siis reserv-, või kaitseväelase jaoks on püstol teisejärguline relv ja armees ei varustata püstoleid täiendavalt raskete punatäppsihikute, ega ka kompensaatoritega. Samuti ei anna SRA’s eelist laskmine suurema kaliibriga relvast, mis omakorda muudab ala harrastajate jaoks odavamaks. Ehk siis valdavalt kasutatakse 9mm püstolit ja 5,56 mm automaati/karabiini – nii nagu see on levinud ka armees. Ka riietuselt meenutavad SRA-laskjad pigem kaitseväelasi, sest erinevalt IPSC-laskmisest, kus sõjaväelise vormi, või ka vormi imiteeriva riietuse kandmine on suisa keelatud, on SRA-laskmise puhul armeeriietuse ehk nö. “laigulise” kandmine hoopiski soositud.
Võistlusrajad, mille ingliskeelse nimetuse \”stage” on erinevate riikide laskjad oma igapäevasesse keelekasutusse integreerinud, on sarnased IPSC ja teiste praktikalist tüüpi laskmisalade radadele. Lastakse pappmärklehti (igasse märklehte peab laskma vähemalt kaks tabavat lasku) ja metallmärke (metallmärk peab ümber kukkuma) ning vahest harva on lisapunktide saamiseks kasutusel ka jahilaskmisest tuttavad purunevad kettad, mille õhkupaiskamise aktiveerib tavaliselt mõni metallmärk. Radade ehitusel võib korraldaja lasta fantaasial lennata, sest igasuguste takistuste lisamine radadele, ehk siis laskmist raskemaks ja ebamugavamaks tegevate tegurite kasutamine kuulub antud laskespordi juurde, kuid samas ei tohi võistlusrada kunagi muutuda ei laskjale, kohtunikule ega pealtvaatajatele ohtlikuks. SRA reeglite kohaselt võib võistlusrajal olla ka lisaülesandeid – näiteks granaadivise, või ka noa kasutamine mingi ülesande raames. Loomulikult on väga suur rõhk asetatud turvalisusele. Relvaga liikudes ei tohi kunagi sõrm olla päästikul, ega ka mitte päästikukaitse sees, vaid peab kohtuniku jaoks märgatavalt asetsema relva raamil või päästikukaitsel. Relvaraua suue peab alati olema suunatud lippudega tähistatud sektori sisse. Turvalisusreeglite vastu eksimine tähendab viivitamatut mitte üksnes tegevuse peatamist antud võistlusrajal vaid kogu võistlustelt diskvalifitseerimist ja kohtuniku sellekohast otsust ei ole võimalik vaidlustada. Kohtunik saadab võistlejat rajal kogu võistluskatse ajal, hoides käes spetsiaalset kella, mis registreerib iga lasu. Võistlusaja fikseerimine on väga objektiivne ja täpne, sest kell fikseerib alati viimase sooritatud lasu, kui võistleja näeb raja lõpus mõnda puudu olevat tabamust, võib ta märklehte uuesti lasta, siis fikseerib uue aja jällegi viimane sooritatud lask. Võistlustulemus moodustub punktide ja aja jagatisena. Ehk siis võrdselt soorituse kiirusega on oluline saada täpseid tabamusi ja vastupidi. Võistlejatel on lubatud enne sooritust võistlusrajaga tutvuda. Tutvumise ajal panevad kogemustega laskurid oma peas väga täpselt paika raja läbimise skeemi, ehk siis millises järjekorras märke lasta, kuidas liikuda ja kus vahetada salve, juhul kui rada on piisavalt pikk ja padrunitest võib vajaka jääda. Alati arvestatakse ka eksimise võimalustega – seega, kui rada eeldab näiteks 14 lasu sooritamist ja selle jooksul positsiooni vahetamist, püstoli salves aga on 15 padrunit, siis vahetatakse kindlasti salve, tehes seda mitte laskmise ajal, vaid ühelt positsioonilt teisele liikudes. Kogenud laskjat ei taba mitte kunagi üllatusmoment, et relva kelk fikseerub tagumisse asendisse, sest padrunid said salves otsa.
Kogenud praktikal-laskjad on suurepärased strateegid ja loomulikult ka sama head taktikud. Seega asetab antud alaga tegelemine kaitseliitlase hoopis erinevasse situatsiooni – raja läbimine tuleb kiiresti läbi mõelda ning erinevalt tavapärasest staatilistest ühel joonel rivis laskmisest, peab nüüd kiiresti positsioone vahetama ja erinevas kauguses asuvaid märke laskma. Loomulikult on õppuste raames automaadiga liikumine ja paukmoonaga tulistamine arendav – aga mitte kuidagi pole võimalik mõõta, kas lahingut imiteerides keegi üldse liikumise pealt tegelikult märki oleks tabanud. SRA-laskmine on kindlasti kaitseliitlasele või kaitseväelasele täiendavalt oskusi arendavaks laskmisvõimaluseks. Kui tavapäraselt suunatakse õppustel palju tähelepanu just koostööle jagude ja rühmade vahel, logistikale jne, siis praktikalise laskmise harrastamine arendab eelkõige individuaalse soorituse võimet, kiiret olukorra hindamist, enda poolt väljatöötatud strateegia järgi tegutsemist ning suutlikkust kehas adrenaliinivoogu kontrolli alla saada. Relva haaramine, märgile suunamine, lasu sooritamine, positsioonide vahetamine – kõik see peab toimuma väga kiiresti, kuid samas sujuvalt ja ülemääraselt rabelemata. Mitte ei saa märkimata jätta USA armee erivägede ja politsei erirühmade treeneri major J. Kelly McCann’i lauset oma õpilastele:” You can never impress me with one second miss! Better impress me with two second hit!”, tõlkes ja lahtiseletatult tähendab see, et pole võimalik muljet avaldada sellega, et keegi on väga kiire, suudab ühe sekundiga relva haarata ja möödalasu sooritada, pigem kulugu selleks kaks sekundit, aga lask olgu täpne.
